Märgid

Nüüd, kus mul hakkas Indias meeldima(täpsemalt juhtus see veidi enne jaanuari keskpaika), oli kahju siit lahkumisele mõelda. Seetõttu ootasin märki, mis ütleks, et aeg on minna ja kuhu täpsemalt. Paari päeva eest sain siinselt sõbrannalt ta Kambodźa kotidisaineri kontakti, mis oli mulle justkui märgiks. Elevil uute sihtide üle, ostsin üleeile Kambodźa pilkud ära.
Eile otsustasin oma netipangas kontrollida, palju raha arvelt võeti. Püüdsin sisse logida, kuid tulemusetult. Helistasin Londoni klienditeenindusse, kus nad selgitasid – kuna ma olin unustanud mainida, et viibin välismaal, blokeerisid nad mu turvalisuse huvides selle makse ära. Kui hoolitsev nendest. Ma siis kinnitasin pilkude ostmist ja makse sooritati. Läksin Cookie´sse ja nägin suuri värskeid postreid järgmisel teisipäeval toimuva Aramboli karnevali kohta. Nagu mitte vähe ei tahtnud ma selle peale oma lennupileteid ümbervahetama joosta! St jooksingi. Tagasi internetti, kus lootsin helistada taas klienditeenindusse ja paluda lennupilkude makse taas tühistada. Esiteks läks ära elekter. Jälle. Kuid internet oli veel alles, nii et otsisin aga klienditeeninduse numbrit edasi. Helistasin, andsin kõik oma vajalikud andmed, kui teenindaja järsku ütles, et need pole õiged! Nagu mismõttes?! Oma sünnikuupäeva on mul küll väga raske ära unustada! Ilmselt oli süüdi skype kehvapoolne ühendus ja fakt, et ma avalikus netipunktis üle kogu ruumi just karjuda ei tahtnud. Klienditeenindaja soovis andmete mitteklappimise tõttu kõne lõpetada, andis mulle alternatiiviks telefonipanga  numbri, kuhu helistades aga toru ei võetud. Nii et kolm märki korraga. Ja ausaltöeldes mul oli endal juba täielik poogen, kuidas jõuan mina, väikene inimene võidelda saatuse vastu. Ei viitsi, naudin pigem seda, mida saatus mu kapsaaeda parajasti veeretab. Ja tegelikult olen siit lahkumise mõttega juba ka leppinud ning põnevil Kambodźa ning selle arvutute NGO-de üle.

Travelling inside

Ikka veel Arambolis. Laiusse reisimise asemel reisin hoopis sügavusse. See koht on ammendamatu „sügavuse“ ja mitmekesisusega ning päevad praktiliselt tormavad mööda osaliselt mittemidagitehes, ilma et seda tähele panna või oluliselt kinni hoida suudaks.
Paar nädalat olen hommikuti iga päev joogas käinud ja usinalt kirjutanud, kuid mitte siia. Hakkasin positiivselt mõtlema Louis Hay abiga, sain lahti surmahirmust, külastasin imemeest, kes mind konverteeris. Esitasin Universumile küsimuse: kas peaksin nüüd Kambodźasse lahkuma või on Indial veel miskit toredat minu jaoks varuks – visatud münt kippus Kambodźat korrutama, kuid India samal ajal külvas mind toredusega üle: intensiivne joogaworkshop, mis mind peaaegu oksele ajas(otseses mõttes), 18aastane „abikaasa“, kes mulle skuutriga sõitmise lõpuks selgeks õpetas.

Reisi PLANEERIMINE ja piletite ost on minu jaoks raskeim katsumus, kuna millegi otsustamine välistab alati mõned muud võimalused ja kust ma alati tean, mis on õige ja mida ma tegelikult tahan?! Ehk siis – otsustusvõimetusest ülesaamiseks peaksin selle kallal töötama.

Pikka aega oli plaanis Kambodźa sealasuva Angkor Wati tõttu, paari päeva eest aga muutsin meelt, otsustades kõigepealt Bangkokki lennata. Kaua otsisin ja võrdlesin pilkuhindu, ning kui lõpuks ostma tahtsin hakata, läks elekter ära! No kas see pole siis märk?!

Viimane nädal siin, järgmine peatus – Kambodźa, Siem Riep.

Üks siinne semu lahkus täna tagasi kodumaale ning minugi peatse lahkumisega seoses on juba väike nostalgia. Ma täitsa kujutaks ette Arambolis talveperioodil elamist(suveks võib koju ka tulla) – töötaks oma disainide kallal, müüks neid kasvõi siinsamas Goas paketituristliku naaberranna poes ja naudiks igavese päikesepaistega elu, mis, sellest aru saades, on täitsa lill.

Õhkhõljumine

Ehkki olin selle peale juba pikalt mõelnud, juhtus niimoodi, et just sel päeval suurt ette kavatsemata sai asi ette võetud. Cookie sõbra kaudu sain lennu hinnaga u 250kr, seda ei saanud ju ometi kasutamata jätta!

Läksin Sweet Lake´i juurde ja küsisin esimeselt ettejuhtuvalt baarimehelt, kust võiks leida paraglidija Ram´i, nagu ta ise oli mulle juhatanud. Baarimees osutas künkale. Hakkasin omapead üles ronima, algul üsna innukalt, mida kõrgemale jõudsin, seda rohkem hakkas päike kõrvetama ja kuivanud hein, mis rajal maas lebas, takistas püsivat ronimist. „Eiii, ma ei kuku alla!” sisendasin endale mööda mäekülge alla libisedes, nii et küünarnukk marraskile sai. Õnneks paistis alt toosama baarimees koos kahe tüübiga üles tulevat. Selgus, et oleksin pidanud poole mäe pealt põõsastesse pöörama ning seal dźungli vahel ronides ning teise külje pealt aina üles, mööda  lõppematuna näivat küngast. „Ei, ma rohkem ei suuda,” hüüdsin eeskõndivale baarimehele, kuid mikit ei jäänud üle. Maha jääda ma ka ei soovinud.  Kes siis mu kondid üles korjaks, ah? Päike kõrvetas aina palavamalt ja kaasavõetud poolest liitrist veest oli juba kuum supp saanud. Lõpuks jõudsime künka tippu, mis osutus päikesele avatud, ühegi varjuta lagendikuks, vaid kidurate põõsastega ääristatud, kust otseloomulikult polnud vett loota. Põõsa all vedelesid mõned tühjad plastikpudelid ja paistis kellegi dehüdratsiooni kätte surnu kondine käsi.

Ometi raskem osa retkest oli nüüd läbitud. Baarimees lehvitas Ram´i taevast alla, nii et mõne aja pärast ilmus ta teise mäekülje poolt suure seljakotiga. Selleks ajaks olid mäkke ilmunud veel paar hobilendurit ja Kostja i Maśa, viimasel vaid pävkad ja plätud. Esimesena tõusis õhku üks minuga mäkkeroninud hindu tüüp. Lancey oli Mangalorest tulnud oma Anjunas elavat sõpra Lancey2-te külastama ning spontaanselt(ilmselt mu vaevalist mäkkeronimist nähes) oli talle tulnud mõte paragliding järele proovida. Lancey2 oli puhtalt toetuseks kaasas, temale oli ta elu sellises olekus veel liiga armas. Nojah, eks väikesed kahtlused ellujäämise osas olid mullegi pähe tulnud…nii et „igaks juhuks” sai isegi majanaabrile ema telefoninumber jäetud.
Mind seoti rihmadega Ram´i külge, kes ise oli langevarju külge kinnitatud, kiiver pähe, väike jooks kaljuserva poole, kui tuul meid tagant kinni püüdis ja lend võiski alata. Ja järsku olin ma keset eimidagit(in the middle of nowhere). Täiesti sürr, nagu oleks istunud jummala rahulikult pingil ja üle ääre jalgu kõlgutanud. Ainult et pink oli nailonist ja 70m kõrgusel. Mõtlesin ehk oksendama hakata, aga siiski ei hakanud. Ei olnud hirmus ega midagi, lihtsalt äärmiselt sürr. Nagu kuidas siis nii järsku?! Enamasti istusime justkui ühe koha peal, vahepeal, kui Ram „purjeid” pööras, pöörasime ringi, eemal teised paragliderid ja kotkad lendamas. Võib öelda, et pikapeale läks isegi veidi igavaks. Õhus sai oldud ligi pool tundi, kui Ram magusa järve juurde välja keeras ja liiva maandus. Maandusin jalgadele, kuid puri tõmbas mind ikka liiva sisse pikali. Väga lahe kogemus!

Pärast lendu läksin ühte kaljuserval asuvasse restokasse sööma. Istusin maha ja tegin igavusest ja vastkogetud vaimustusest innustatuna juttu ühe suure seljakotiga nummi kutiga. Mõtlesin, et ta oli alles saabunud, kuid selgus, et tegu oli hoopis paraglideriga ja seljakotis oli tema varustus. Taanlane Klaus jutustas palju üksikasju paraglidimise kohta, millised ettearvamatud ohud on sealjuures olemas, mille peale ma polnud enne osanudki mõelda, kuidas erinevate õhuvoolude vahel võivad tekkida surmavad õhurullid või kuidas tema isegi on mõned korrad kaljudele crashides end vigastanud.

Aga lõpetagem jutu siiski positiivse noodiga.

Emotional meltdown

Ega vahepeal polegi suurt midagi juhtunud. Aastavahetusest jäin haigeks korralikku külmetusse nagu kunagi – väikese tüütu palaviku ja nohu-kurguvaluga. Siiamaani toibun. Kui juba parem oli, võtsin ajurveeda keskusest omale ühe puhastusprotseduuri – neli päeva määriti mind paksult õliga kokku ja pisteti seejärel aurukarpi, nii et ainult pea välja jäi ja higistasin seal nagu saunas. Ei saaks öelda, et ma oleks selle ajaga füüsilist muutust täheldanud, küll aga hakkas „puhastus” üllatavalt mõjuma emotsionaalsel tasandil. Pärast doktor ütles, et see on normaalne nähtus. Energiat üldse ei olnud ja edasi minema ka miski ei ahvatlenud. Samas tagasi mineku peale praegusel aastaajal ka mõelda ei tahaks.
Võtsin ajurveeda keskusest teise protseduuri veel nägemise parandamiseks. Mulle pandi ette klaasideta ujumisprillid, mis suleti äärtest vahaga lekkimise vastu ning silma valati spets õli. „Eiiii, ma ei taha pimedaks jääda! Jätke mulle alles mu teine silm!” Ei olnud eriti meeldiv, kuid vist töötas.

Enne edasiliikumist tegemist vajav töö ei taha eriti edeneda ja seetõttu mul polegi õrna aimugi oma plaanide suhtes. Ehkki varsti peaks midagi välja mõtlema hakkama.

Ja vahepeal sai juba kolm kuud Indias olemist.

Newyear

Aasta viimasel päeval tundsin end hästi, kui järsku eikusagilt mulle külmetus peale kargas, nagu lambist. Kurgus hakkas kripeldama ja nii ta läks… Muidugi ei saanud sellepärast veel aasta vastuvõttu katki jätta. Kellelgi mu siinsetest sõpradest polnud kindlat tegutsemisplaani, nii et lõpuks läks nii, et kohtusime Talyanaga Magic Parkis seal toimunud muusikalise meditatsiooni ajaks. Taevas oli imekaunis ümmargune täiskuu. Peale seda suundusime randa vaatama, mis kusagil toimub. Ja järsku oligi juba kesköö ja viis minutit varem hakkasid raketid lendama ja tränamussi vahele lülitati nostalgiline „Happy-New-Year!” Olime just jõudnud mu teiste sõpside 4 ja Tore´i juurde. Talyana ja Jaman jätsid mind sinna, kus veetsin ülejäänud öö lõkke ääres rannal tsillides. Inimesed tantsisid järsku kuidagi hüsteeriliselt naljakalt ümber lõkke ja kui külm hakkas, hüppasin ligi ja tegin ka veidi naljakat tantsu. Eemalt pimedast kostis merekohinat ja tundus rohkem nagu Jaanipäev – lõkkega ja puha. Muuseas oli mul sel/eelmisel aastal Jaanipäev ära jäänud, sest Londonis polnud midagi põlema panna ja järgmisel hommikul lendasin Amsterdami, aga ega ma sellest puudust ei tundnudki.

NRG

Järsku tuli kange tahtmine energiat lugeda. Panime käpad kohakuti ja lasime energial seguneda. Ja täitsa lõpp, kui ammazing see oli! Meie käte vahele tekkis magnetväli ja justkui soe ümar pallike, mida me mõlemad tundsime. Ülimalt intiimne, nagu seks või veelgi enam. Aga riietega ja igati siivas. Mingil hetkel tundsin oma peopesast energiat välja tõmmatavat. Sealt, kust ämblikmehel võrk käest välja tuleb. Energia imemine läks aina tugevamaks, hargnedes peopesast sõrmeotstesse, küünarnukist üles…nii et otsustasin targu lõpetada. Teise käega proovides oli tunne sama. Majakaaslane Peter ei suutnud eriti uskuda, et see võib päris olla. Ma ise uskusin, kuid see tundus sama hämmastav. Seejärel panin oma käed kohakuti ja tunnetasin omaenda energiat. Justkui mu peopesadest oleks ühendav köis läbi tõmmatud., ühtse vooluna kulges energia. See on vist reiki. Avastasin oma supervõimeid. Sulgesin silmad ja nägin end illustratsioonina, kord suurte roosade jalgadega konnaks muutumas ja siis omakorda kuju muutes.  Istusin kinnisilmi ja õõtsusin idamaise muusika saatel. Järsku tundsin vastupandamatut vajadust käed tõsta ning usjate liigutustega muusika saatel liigutama hakata. Nägin end justkui hindu mütoloogia tegelaseks – kätega maosarnaseks jumalannaks nagaks muutumas, nagu olin näinud Mamallapurami kalju sisse tahutuna, ainult et nüüd olin värviline ja elus. Justkui jumalanna oleks mu sisse tulnud ja mind üle võtnud. Avasin silmad ja leidsin oma käed õhus usjaid liigutusi tegemas. Enesetunne oli suht unenäoline, ma ei suutnud ära tabada, millal täpselt ma käed tõstsin ja kas olin teinud seda ainult poolunes ning millal see oli reaalseks muutunud.
Öötaevas  oli maagiliselt sinine, nagu mu vastostetud sari, roheka varjundiga kollase kuu ümber. Imekaunis.

Back in Arambol

Niiiii hea on istuda verandal, rüübata kohvi ja lõpuks rahulikult kirjutada. Vajaduseta kusagile joosta või midagi teha.

Tagasi „koju” Aramboli

Hommikul külastasime Susani mehe venna kodu. Ta on olulise positsiooniga mees, seotud laevandusega, kel on hiigelsuur maja, kuhu jõulupäeval koguneb kogu suur sugukond. Suures köögis oli koos oma 12 naist, mis lükkas ümber eestikeelse väite, justkui oleks kaks naist köögis juba liiga palju.
Ja juba oligi aeg kihutada raudteejaama. Istusin Goa rongile ja sõitsin 24tundi. Sealt edasi kolme erineva bussiga kolme tunniga Aramboli.
Tagasi Arambolis oli veidi naljakas olla. Tuttav koht, ka mõned poemüüjad tundsid mind juba ära. Eemaloldud 5nädala jooksul oli uusi inimesi saabunud, vanad sõbrad olid uued sõbrad saanud, kellega nüüd minagi tutvusin. Eriti tore oli mu lemmikkohta Cookie juurde taas minna ja mojitodega tagasisaabumist tähistada!

Juulikuised India jõulud

Hommikul vaatasin veel viimased Mamallapurami väärsused üle ja sõitsin bussiga tagasi Chennaisse, Susani juurde. Ehkki Susani mees on Chennai päritolu hindu, on ta ise Keralas sündinud kristlane, nii et tähistab ka jõule. Kõigepealt pidasime jõuluõhtusööki tema juures kodus. Piparkookide puudumisel ja minu liha mittesöömise tõttu(nemad kusjuures söövad liha küll) olin jõulutoiduna omalt poolt valmistanud kartulisalatit, mis kõikidele väidetavalt hirmsasti maitses(vb üritasid lihtsalt viisakad olla). Susan oli minu jaoks teinud lausa eraldi mittevürtsist toitu(mis kukkus välja ehk liigagi mage), nii et ma ei pidanudki kannatama vürtside käes. Kõige olulisemad on head kavatsused. Sain isegi mõned üliarmsad kingitused. Pärast õhtusööki läks Susani hindu kunstnikust abikaasa oma atekasse ja meie Susani ja ta väikese tütre Oshinoga lõime end väljaminekuks ülesse. Sain kanda imekaunist sinist sari, nii et sellises uhkes piduriietusses riksas linna poole kihutades tundsin end täitsa nagu printsessina. Läksime natukeseks külla Susani õele Lizile ning seejärel öömissale lumivalgesse katedraali. Värvilistes pidusarides naised ja vähem pidulikes riietes mehed istusid tamilikeelset jutlust kuulates ja ma ei saanud mitte midagi aru. Ometi päris lahe oli sedasi india moodi jõule tähistada!

Mamallapuram

Kanchist sõitsin bussiga paari tunni kaugusele Mamallapurami. Teise olulisse templilinna, mis oma rannikuäärse asukoha tõttu justkui idakalda Goa ja suur turistikas on. Toidu kohapealt muidugi suurepärane!
Magasin välja. Üldse polnud tunne, et teeks nüüd midagi või viitsiks linnakeses  ringi vaadata. Sõin hommikust kell 2pm ja läksin randa. Bengali laht möllas kerges tormis ja kedagi polnud eriti rannas. Istusin kaluripaadi peale ja vaatasin merd, lihtsalt niisama, umbes tunni. Hea meelega oleks sinna vähemalt paariks päevaks istuma jäänud, mitte midagi ei tahtnud enam teha, vaid lihtsalt lõõgastuda. Täitsa kahju oli homse lahkumise üle, sest ehkki linnake on turistikas, rand tundus tühi ja vaikne – miski, mida mina hetkel vajaks. Vahepeal tulid mõned müügiinimesed muga rääkima ja üks eriti kaunis Kerala kutt, kuid üldiselt sain rahus olla.
Lõpuks siiski vinnasin end ülesse ja suundusin turismiobjekte vaatama, mis tõestasid end seda väärt olevat. Väga kaunis, või mida iganes nende kaljutemplite kohta öeldakse. Ilm oli täiesti ideaalne – kergelt pilves, nii et puudus otsene päikesevalgus ja piisavalt mõnusalt meretuuline, samas parajalt soe. Tagasiteel jalutasin ühest järjekordsest turistikast skulptuuripoekesest mööda, milliseid on siin sadu, mille peremees tervitas mind ning küsis riiki. Vastasin möödaminnes: Estonia, mille peale tema, et ma olevat täna juba teine eestlane(või tehniliselt kolmas), tal olevat enne just eesti paarike poes käinud. No muidugi mul kõrvad teritusid kohe, et misasja…astusin poodi sisse, istusin maha ja ajasime oma tükk aega sõbralikult juttu. Ravi rääkis, et oli peale tsunamit kolm kuud Helsinkis veetnud, seega teab Eestit küll hästi ja Londoni lähedal elas seejärel ka kuu aega. Ja mina rääkisin oma juhtumisi vastu ning iga natukese aja tagant kippus ta mul kätt suruma oma vaimustuse näitamiseks. Tubli hinduna olevat ta veetnud mitu kuud Rishikeshi ashramis mediteerides ja kaks kuud Hampis ning samuti Amma ashramisse sattunud. Rääkisin talle oma Amritapuri ashrami seiklustest, reikist ja energiaravist, mis mulle seal tehti. Siis palus ta mul oma käe tema käe kohale panna ja tunnetasime energiat(/aid).  Ja siis ta andis mulle valida oma suurest karbist kingituseks õnnetoova amuleti ning andis kauba peale kaasa sandlipuu viirukipulga. Tegelikult pakkus mulle tervet pakki, kuid mulle piisas ka ühest. Ütles, et see on varajane ootamatu kingitus jõuluvanalt ega nõudnud mult vastutasuks mitte midagi.
Hiljem netis vaatasin, et Cozmo oli mulle kirjutanud , et peaksin üles otsima ühe poekese müüja ning teda tervitama. Õhtul leidsin poekese ülesse, ka selle kasmiirlasest omaniku Yosefi ning andsin Cozmo tervitused üle. Poeperemees oli kangesti kurb, et homse varase lahkumise tõttu ma ei saa temaga lõunale tulla, andis omapoolsed tervitused mulle kaasa ning kingituseks kohaliku kristalli. Lihtsalt niisama. Mind ikka veel hämmastab ning liigutab indialaste külalislahkus, mis mõnikord nii ootamatult välja lööb. Ehkki esmamulje võib olla teine, polegi kõik inimesed siin pidevalt omakasu peal väljas ega ürita pidevalt kasulikku bisnessi teha. Neid vähegi lähemalt tundma saades osutuvad paljud äärmiselt lahketeks.