Ehkki ma olen juba harjunud, et austraallased lubavad esimesel kohtumisel juba maad ja ilmad kokku ning hiljem pole neist kippu ega kõppugi kuulda, sai Tatiana sõbrantsi Caroline´i lubatud väljasõit siiski teoks. Sõitsime linnast välja, Mountville´i, mis on täis pisikesi imenummisid poekesi, mis omakorda täis kõikvõimalikke hästilõhnavaid disainividinaid. Mina tegin küll windowshoppingut, kuid lahe oli sellegipoolest. Caroline oli ka mõnus reisikaaslane – 45selt elab ta ikka samas maailmas, mis minuvanused. Ses mõttes, et ta teab, kuidas maailmas asjad käivad. Tema isa on pärit 13.lapselisest perekonnast Iirimaalt. Alles suri tema vanem vend USAs, teised 11 on veel täie elu ja tervise juures. Caroline on enamiku elust veetnud Austraalia farmis või rannikul. Tal on kaks last – 19a Nick ja 17a Sihbone ning nad on harjunud tõusma kell 4.30 hommikul. Juba lapsest saati äratasid lapsed vanemad üles, et tahavad enne kooli randa surfama minna. Nick ongi praegu surfiäss, kes muudkui lendab mööda erinevaid võistlusi ja teeb vahepeal suvalisi juhutöid, et arveid maksta. Sihbone hakkab varsti kooli lõpetama. Caroline sõitis ise ka 19aastaselt kolmeks nädalaks Iirimaale, aga jäi kaheks aastaks. Kord pubis tutvus ta ühe punaste juustega tüdrukuga, kes istus üksinda pubis, jõi kohvi ja valis töökuulutuste numbreid. Nad said tuttavaks ja tüdruk kutsus teda enda juurde peole õhtul. Peo rikkus maja omanik, kes tuli seda laiali ajama. Caroline peitis end suurte Edwardiaegsete kardinate taha, ise silmini purjus. Ta kõrval oli pisike, justkui haldjalike näojoontega tüdruk, kes tutvustas end Ethelina. Carolinile meenus kauge mälestus lapsepõlvest – kunagi algklassides tavatses ta kirju vahetada oma samanimelise täditütrega. Ja järsku selgus, et toosama tüdruk ongi Caroline´i täditütar Ethel. Maailm on ikka väike! Tema juurde jäigi Caroline elama kaheks aastaks.
Käisime Kondalilla rahvuspargis. Ronisime puude ja kivide vahelt koskede äärde. Kahju ainult, et vesi oli suplemiseks liiga jahe ja ilm kergelt vihmane. Ehkki nelja kümneaastast poissi see küll suplemast ei takistanud. Rahvusparkide looduse ilu on ikka täiesti kirjeldamatu – kogu see rohelus ja põnevad taimed panevad aina oigama!
Peale rahvusparki jõudsin tagasi korterisse ja hakkasin uurima lennupileteid ja lennujaama jõudmise võimalusi. Seni oli jäänud mulje, justkui Gold Coast olnuks mingi must auk keset tundmatust, kus mingit ühistransporti ei liigu ja kuhu pääseb vaid hirmkallite special lennujaama bussidega, mis varahommikuti ei sõidagi. Ma ei suutnud seda aga kuidagi uskuda, nii et jätkasin otsinguid. Kaalusin kas võimalusel lennujaama ööseks jäämist või Brisbane´s ööbimist ja varahommikul lennujaamabussi püüdmist… Helistasin lennujaama ja selle infotöötaja oli nii abivalmis, et vihjas naabruses asuvat hostelit ja lähemal uurimisel selguski, et praktiliselt viieminutise jalutuskäigu kaugusel asub hostel, kuhu Brisbane´ist pääseb ilusti ühistranspordibussiga. Ja kogu reisi hinnaks ei saaks olema kindlasti mitte üle 15dollari, mujal kuulutatud 38 asemel. Olin enda üle ikka hirmus uhke, kui sellise avastuse tegin!
Järgnes mitu tundi hirmaeglase netiga jamamist, et lennupilkud osta ja kõik muud vajalikud marsruudid paika panna, kuid lõpuks sai nagu suurem asjatamine tehtud. Ja nüüd on ametlik – lendan Aussist minema 4.juunil läbi Kuala Lumpuri ja sealt omakorda 6.juuni õhtuks Londonisse. Edasised plaanid veel puuduvad…
Ja järsku on kõik nagu kristallselge(vähemalt võib ju nii oletada) – mul oli Austraalias raske ja sain tööga tüssata, sest see polnud minu koht ega minu tee, mida käia. Ootan põnevusega „oma maailma“ naasmist, sest uusi tegevusplaane on juba palju. Ma tunnen, et on aeg tulnud Päris Inimeseks hakata.
