Järgmine päev algas sellega, et enne linnaavastamist veeti mind parki sünnipäevale. Vedajaks oli 19aastane vanem peretütar Olly, koos noorema õega. No mõtlesin, et 19aastased juba annavad inimese mõõdu välja, kuid oleneb millised 19aastased ning kas kambas on ka nooremaid, mis laheda täiskasvanu-imago mängimise purustavad. Selgus, et tegu on selliste 19aastastega, kes ei tarbi üldse alkoholi. Viskasid oma tobedaid nohiklikke pubekanalju ja olid koos noorematega hüperaktiivsed. Vahepeal oli lõbusam ka, kui ilusa ilmaga hakati taldrikut ja jalkat(austraalia jalka on mingi imelik loperguse palli ja käte kasutamise versioon) samaaegselt mängima.
Lõpuks siiski õnnestus mul tüdrukud minema vedada, et saada pilk peale visata ka linnale, sest olin sinna tulnud vaid paariks päevaks. Külastasime paari loodus- ja kunstimuuseumi, sõitsime „linnakassiga“ mööda jõge teise otsa, kus asus kultuurikeskus Powerhouse, kus oli käimas mõnus pühapäevaõhtune jämm tasuta muusikaga. Üsna pea, kui olime sinna jõudnud, selgus aga, et kuna kell on kuus, peavad väikesed tüdrukud nüüd koju minema ja mina nendega koos. 
Tagasiteel oli aga veel piisavalt aega hommikuse sünnipäeva aftekalt läbi hüppamiseks, mis nägi välja selline, et kahte tuppa oli topitud u 20 testosterooni täis pubekaid koos haisvate sokkidega, kes ikka veel purukainetena üksteise pihta plastmasspüstolist kummipalle tulistasid ning siis mööda tube üksteist taga ajasid. Ehkki ma pole mingi alkolemb, ega ka kainusejünger, tundsin ma sel hetkel hirmsasti puudust (vähemalt) ühest dringist. Õnneks haiget teeseldes sai sealt üsna kiiresti vehkat tehtud.
Ülejäänud õhtu möödus pere seltsis tulihingeliselt Eurovisiooni finaali vaadates. Saade, mis minu jaoks kaotas mõtte juba 10a tagasi ning mida ma pole aastaid vaadanud. Aga nüüd tuli justkui oma pubekaiga jälle meelde! 
