Sebisin omale ajakirjandusliku külastuse Austraalia Loomaaeda, mille krokodillikütt Steve Irwing oli kuulsaks teinud. Muidu nagu kena loomade varjupaik ikka, vähem puure, rohkem rohelust ning mingil määral saab elukaid katsuda ka. Mind ikka huvitas hirmsasti, kuidas see katsumine loomadele endile meeldib, kuid nagu arvata võib arenenud maal nagu Austraalias, eriti loomakaitsjana tuntud Steve Irwingi ja ta pere loomaaias elukatele ülekohut ei tehta. Koaalaga saab end pildistada kolm korda päevas, poole tunni jooksul, kusjuures koaalad käivad fotosessioonidel graafiku alusel vahetustes ning nende arvukust arvestades ei saaks küll ühtegi neist ületöötamises süüdistada. Annetasin siis samuti 20doltsi koaala kallistamise nimel, olin niikuinii ju priilt sisse pääsenud(mis tavakodanikele on 57doltsi! Nagu kes seal käib ma ei saa aru!). oli küll armas karvakera, küll karedama karvaga, kui oleks ette kujutanud ning omajagu pilves sell Bailey. Muidu nagu loomaaed ikka, erinevate interaktiivsete śõudega, asja moodsalt huvitavaks muutmiseks, kuid mu südame võitis kängurude toitmine! Erinevalt Melbourni lähedal asuvast loomade kaitsealast, kus ühe känguru söötmise nimel pidi kolmeaastaste karjaga võitlema, oli siin kängurusid rohkem kui külastajaidki. Neile sai väikeste kotikeste kaupa toitu osta, mida nad siis rõõmsalt murule vahelduseks peost sõid. Ja oh kui pehme on känguru karv! 
