Kokku magasin üle 12 tunni ja oleks ehk veelgi maganud, kui Ng poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, mis mind ennastki pisut ehmatas, nii et selle asemel läksin hoopis tema ja ta õega parki sörkjooksule. KL on ikka väga roheline linn, troopika. Pargi puude juured olid põimunud ämblikuvõrguks, mis jooksis mööda maapinda. Pearätikuis moslemitüdrukud sörkisid kõrvuti hiina perede ja india meestega.
Hommikusöök tänaval indialavkas. Magus banaanipannkook vürtsika kastmega. Mul on hea meel, et otsustasin KL-is vahepeatuse teha ja meenutada endale kogu Aasias veedetud aega. Järsku tundub see kodusem ja südamelähedasemgi kui Austraalia. Nüüd tunnen end Aasias koduselt. 
Peale hommikusööki suundusin Batu koopaid vaatama. Eelmisel korral jäi seal käimata haige jala tõttu, nüüd polnud 272 astme ronimine mingiks probleemiks. Teel sinna oli bussis põnev piletisüsteem – kõigepealt kamandati mind bussi istuma. Sõidu pealt käis ringi konduktor, kes müüs kõikidele pileteid. Natukese aja pärast tuli piletikontroll ja kontrollis(loe: rebis pileti lõhki) piletid üle. Tavaliselt võib selle peale pileti minema visata, hea et ma seekord siiski seda ei teinud. Mõne aja pärast peatus buss ning peale tuli veel üks piletikontroll, kes kontrollis juba lõhkirebitud piletid.
Batu koopad olid väga lahedad. Peale ülesronimist avanes hea vaade eemalasuvale linnale. Stalagtiitidega kaetud koopas jooksis ringi massiliselt ahve(mitmel emal beibi kõhu küljes kinni). Koopas ja selle ümber asuvad hindu templid meenutasid mulle Indiat, nii et võimalust kasutades hankisin omale käele professionaali maalitud hennamaalingu(Indiast lahkudes oli mul ka see plaan, mis jäi teostamata).
Pärast uitasin linnapeal ringi, treffasin Ng-ga ning uitasime koos. Mekitud said rambutan(suht lichi sarnane ma ütleks, aga pealt karvane) ja kurikuulus durian, mida paljudesse hotellidessegi ei lubata selle räige haisu tõttu. Durian küll ei olnud minu maitse(tegelikult oli see lausa jubeda maitsega), kuid Ng õde hävitas ülejäägid enne, kui ma suutsin silmagi pilgutada. 
Tegelt on isegi veidi kahju Aasiast lahkuda, siia mandrile tahan küll veel naasta. Kuid on aeg, on aeg…
