Seiklused idas

Itta

miss Trallallallaaa — Sun, 11 Jul 2010 11:02:25 +0000

Ja ongi jäänud vaid teha viimane sööst itta, et sellele blogile punkt panna ja missioon lõpetatuks lugeda. Ehkki minu jaoks on see juba mõnda aega lõppenud olnud. Ühe loote arenguaeg kuni sünnini on eemal oldud, on aeg oma vastsündind beibiga kodumaale pöörduda. Või pigem uue ideekujulise lootega, mida küll märksa lühema ajaga hauduma hakata… Stardi peale tagasi mõeldes, tundub see terve igavik tagasi olevat ja ehkki ma ikka veel tahan aegajalt Londoni hindudele öelda, et ma alles olin Indias, on sellestki möödas juba pool aastat. Kui nüüd reisimuljed kokku võtta, siis oli tore ja oli mitte nii tore, aga kindlasti oli see reis vajalik.

London is the place to be!!!

miss Trallallallaaa — Sun, 13 Jun 2010 23:37:25 +0000

Lühikokkuvõte viimasest nädalast. Kõik on läinud lihtsalt kirjeldamatult ideaalselt! Selline tunne, justkui London oleks mind tagasi oodanud ning kõik asjad leidsid kohemaid ilma viperusteta omale lahenduse. Näiteks elukoha ja tööprobleem. Peatun oma vanas majas Sirtzu toas ning saan siia terveks kuuks jäädagi. Sirtz läheb varsti Eestisse, kuhu ta saab jääda esialgsest plaanist kauemaks, kuna mina võtan selleks ajaks üle tema toa. Nii et kasud on mõlemapoolsed! Ja töö(mis pidi määrama kauaks ma üldse siia jään) sain juba teisel päeval, Sirtsu abiga tema restokas. Oma vanasse pubisse enam tagasi ei võetud, sest nad alles just võtsid uusi inimesi tööle ning nende eest ma ei tahtnud varjata ka, et ma ei tule kauemaks, kui vaid kuuks. Tööl olen praeguse seisuga korra proovimas käinud, kuid täiskoormus algab homsest, mis tennisenädala tõttu on 7päeva järjest! Möödunud nädalal sain aga pühenduda sõpradega kohtumisele, ajakirjanikuna erinevate näituste ja ürituste külastamisele ja linna nautimisele. Mulle selline elu meeldib! Ma olen siin niiiiii õnnelik, nagu ma pole juba väga ammu olnud ja täiesti peast segaselt armunud oma kallisse Mr.Londonisse! Austraaliat nagu poleks olemaski ja muu maailm ka ei tõmba. Lisaks avastasin omal mõned uued võimed, mille olemasolust ma varem teadlik polnud(st olen need ilmselt Aasias rännates külge saanud). Tagasitulek tundub parima asjana, mida ma kunagi teinud olen!

I LOVE LONDON (Douster remix)

PS. Tallinnas maandun 11.juuli kell 21.35

Suddenly Asia feels like home!

miss Trallallallaaa — Sat, 05 Jun 2010 21:22:42 +0000

Kokku magasin üle 12 tunni ja oleks ehk veelgi maganud, kui Ng poleks mu tähelepanu sellele juhtinud, mis mind ennastki pisut ehmatas, nii et selle asemel läksin hoopis tema ja ta õega parki sörkjooksule. KL on ikka väga roheline linn, troopika. Pargi puude juured olid põimunud ämblikuvõrguks, mis jooksis mööda maapinda. Pearätikuis moslemitüdrukud sörkisid kõrvuti hiina perede ja india meestega.
Hommikusöök tänaval indialavkas. Magus banaanipannkook vürtsika kastmega. Mul on hea meel, et otsustasin KL-is vahepeatuse teha ja meenutada endale kogu Aasias veedetud aega. Järsku tundub see kodusem ja südamelähedasemgi kui Austraalia. Nüüd tunnen end Aasias koduselt.
Peale hommikusööki suundusin Batu koopaid vaatama. Eelmisel korral jäi seal käimata haige jala tõttu, nüüd polnud 272 astme ronimine mingiks probleemiks. Teel sinna oli bussis põnev piletisüsteem – kõigepealt kamandati mind bussi istuma. Sõidu pealt käis ringi konduktor, kes müüs kõikidele pileteid. Natukese aja pärast tuli piletikontroll ja kontrollis(loe: rebis pileti lõhki) piletid üle. Tavaliselt võib selle peale pileti minema visata, hea et ma seekord siiski seda ei teinud. Mõne aja pärast peatus buss ning peale tuli veel üks piletikontroll, kes kontrollis juba lõhkirebitud piletid.
Batu koopad olid väga lahedad. Peale ülesronimist avanes hea vaade eemalasuvale linnale. Stalagtiitidega kaetud koopas jooksis ringi massiliselt ahve(mitmel emal beibi kõhu küljes kinni). Koopas ja selle ümber asuvad hindu templid meenutasid mulle Indiat, nii et võimalust kasutades hankisin omale käele professionaali maalitud hennamaalingu(Indiast lahkudes oli mul ka see plaan, mis jäi teostamata).
Pärast uitasin linnapeal ringi, treffasin Ng-ga ning uitasime koos. Mekitud said rambutan(suht lichi sarnane ma ütleks, aga pealt karvane) ja kurikuulus durian, mida paljudesse hotellidessegi ei lubata selle räige haisu tõttu. Durian küll ei olnud minu maitse(tegelikult oli see lausa jubeda maitsega), kuid Ng õde hävitas ülejäägid enne, kui ma suutsin silmagi pilgutada.
Tegelt on isegi veidi kahju Aasiast lahkuda, siia mandrile tahan küll veel naasta. Kuid on aeg, on aeg…

Läände

miss Trallallallaaa — Fri, 04 Jun 2010 21:21:06 +0000

Nüüd tuleks vist blogi nimi ära muuta, sest liigun mitte itta, vaid hoopis läände. Tagasi Kuala Lumpuri. Esialgu erilised emotsioonid puudusid, nii Austraaliast lahkumise, kui Aasiasse jõudmise suhtes. Sõites aga mööda palmisaludest ning ultramoodsatest klaasmajadest, puges sisse hea tunne taas Aasias, juba tuttavas KL-is oleku üle. Olin juba unustanud, kui kõrge õhuniiskus siin on! Ilm polegi niivõrd kuum, kuid õhuniiskus muudab hingamise pmst võimatuks. Kohtusin oma hiinlannast sõbrantsi Ng-ga, kelle juures eelmine kordki KL-is peatunud olin. Tema juurde jõudes olin kui jalust niidetud, kukkudes kohe magama. Ärkasin üles kergeks õhtueineks ja magasin jälle edasi.

Gold Coast

miss Trallallallaaa — Thu, 03 Jun 2010 21:18:34 +0000

Oligi saabunud mu viimane päev Austraalias, millest enamik kuulus Päikesepaisterannikult Kullarannikule sõitmiseks. Gold Coastile jõudsin juba 3paiku päeval ning seadsin end sisse kohe lennujaama kõrval asuvas hostelis.
Jalutasin mööda rannaäärt Coolangatta linnakesse, päike paistis, ookean sillerdas rohekassiniselt ning tundsin end kirjeldamatult õnnelikuna peatse kojumineku üle!
Coolangatta ümbrus polnudki nii miamilik ega pilvelõhkujaid täis, nagu mulle oldi Kullaranniku kohta räägitud. Taamal paistis küll pilvelõhkujate kobar, kuid siin oli rand üsna tühi ning linnake madal kuurortikas. Käes oli talv, hooaeg möödas, ning kui välja arvata mõned surfarid, rand üsna tühi.

Australia Zoo

miss Trallallallaaa — Wed, 02 Jun 2010 21:14:36 +0000

Sebisin omale ajakirjandusliku külastuse Austraalia Loomaaeda, mille krokodillikütt Steve Irwing oli kuulsaks teinud. Muidu nagu kena loomade varjupaik ikka, vähem puure, rohkem rohelust ning mingil määral saab elukaid katsuda ka. Mind ikka huvitas hirmsasti, kuidas see katsumine loomadele endile meeldib, kuid nagu arvata võib arenenud maal nagu Austraalias, eriti loomakaitsjana tuntud Steve Irwingi ja ta pere loomaaias elukatele ülekohut ei tehta. Koaalaga saab end pildistada kolm korda päevas, poole tunni jooksul, kusjuures koaalad käivad fotosessioonidel graafiku alusel vahetustes ning nende arvukust arvestades ei saaks küll ühtegi neist ületöötamises süüdistada. Annetasin siis samuti 20doltsi koaala kallistamise nimel, olin niikuinii ju priilt sisse pääsenud(mis tavakodanikele on 57doltsi! Nagu kes seal käib ma ei saa aru!). oli küll armas karvakera, küll karedama karvaga, kui oleks ette kujutanud ning omajagu pilves sell Bailey. Muidu nagu loomaaed ikka, erinevate interaktiivsete śõudega, asja moodsalt huvitavaks muutmiseks, kuid mu südame võitis kängurude toitmine! Erinevalt Melbourni lähedal asuvast loomade kaitsealast, kus ühe känguru söötmise nimel pidi kolmeaastaste karjaga võitlema, oli siin kängurusid rohkem kui külastajaidki. Neile sai väikeste kotikeste kaupa toitu osta, mida nad siis rõõmsalt murule vahelduseks peost sõid. Ja oh kui pehme on känguru karv!

Surfitüng

miss Trallallallaaa — Tue, 01 Jun 2010 21:11:32 +0000

Olin juba ammu unistanud surfamist proovida. Aastaid tagasi nägin korra unes end surfamas ning sellest peale on see mõte mind vaikselt kummitanud. Seetõttu bookisin omale juba eelmisel õhtul aja pealtnäha suht prestiiźses surfikoolis(vähemalt flaiku ja koduka disaini arvestades). Hommikust saadik oli ilm ka nagu tellimise peale super. Võtsin kaasa minimaalselt asju ning suundusin 10.30-x randa, kokkulepitud punkti. Jõudsin kohale isegi 20min varem, mida ei saa aga öelda surfiõpetaja kohta, kes kohale ei jõudnudki! Poole üheteistkümnest muutusin juba rahutuks ning hakkasin ringi vaatama. Kuna mul polnud telefoni kaasas, pidin helistamisevõimalust nuruma lähedalasuvast kohvikust ning mööduvatelt inimestelt(kes õnneks lahkelt abiks olid). Telefonile keegi ei vasta(ilmselt surfavad). Ootasin seal oma poolteist tundi, ilma et keegi oleks välja ilmunud. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab mingi professionaalne(nagu flaiku disaini järgi oletada võiks) surfikool kokku leppida tunni toimumise ja siis lihtsalt ilma igasuguse etteteatamiseta kohale ilmumata jätta! Kas see siis on „business the Australian way“? Oleks ju võinud helistada mulle ja tunni toimumise tühistada või kasvõi telefonile vastata! Urr, küll ma olin vihane ja pettunud! Teise surfikooli õpetaja pakkus küll raincheck´i järgmiseks päevaks, kuid minu jaoks oli see ajaliselt ainus sobiv päev ning olin sellega arvestanud. Nii et ei jäänud muud midagi üle, kui see asi tulevikku jätta. Põhjus Austraaliasse tagasi tulemiseks.

Testosteroonist pulbitsevate pubekate üledoos

miss Trallallallaaa — Sun, 30 May 2010 21:09:12 +0000

Järgmine päev algas sellega, et enne linnaavastamist veeti mind parki sünnipäevale. Vedajaks oli 19aastane vanem peretütar Olly, koos noorema õega. No mõtlesin, et 19aastased juba annavad inimese mõõdu välja, kuid oleneb millised 19aastased ning kas kambas on ka nooremaid, mis laheda täiskasvanu-imago mängimise purustavad. Selgus, et tegu on selliste 19aastastega, kes ei tarbi üldse alkoholi. Viskasid oma tobedaid nohiklikke pubekanalju ja olid koos noorematega hüperaktiivsed. Vahepeal oli lõbusam ka, kui ilusa ilmaga hakati taldrikut ja jalkat(austraalia jalka on mingi imelik loperguse palli ja käte kasutamise versioon) samaaegselt mängima.
Lõpuks siiski õnnestus mul tüdrukud minema vedada, et saada pilk peale visata ka linnale, sest olin sinna tulnud vaid paariks päevaks. Külastasime paari loodus- ja kunstimuuseumi, sõitsime „linnakassiga“ mööda jõge teise otsa, kus asus kultuurikeskus Powerhouse, kus oli käimas mõnus pühapäevaõhtune jämm tasuta muusikaga. Üsna pea, kui olime sinna jõudnud, selgus aga, et kuna kell on kuus, peavad väikesed tüdrukud nüüd koju minema ja mina nendega koos. Tagasiteel oli aga veel piisavalt aega hommikuse sünnipäeva aftekalt läbi hüppamiseks, mis nägi välja selline, et kahte tuppa oli topitud u 20 testosterooni täis pubekaid koos haisvate sokkidega, kes ikka veel purukainetena üksteise pihta plastmasspüstolist kummipalle tulistasid ning siis mööda tube üksteist taga ajasid. Ehkki ma pole mingi alkolemb, ega ka kainusejünger, tundsin ma sel hetkel hirmsasti puudust (vähemalt) ühest dringist. Õnneks haiget teeseldes sai sealt üsna kiiresti vehkat tehtud.
Ülejäänud õhtu möödus pere seltsis tulihingeliselt Eurovisiooni finaali vaadates. Saade, mis minu jaoks kaotas mõtte juba 10a tagasi ning mida ma pole aastaid vaadanud. Aga nüüd tuli justkui oma pubekaiga jälle meelde!

Brisbane

miss Trallallallaaa — Sat, 29 May 2010 21:03:17 +0000

Tädil, kelle juures ma Päikesepaisterannikul peatun, on tuttav vene perekond Brisbane´is, nii et ta suht omal käel orgunnis mind neile paariks päevaks külla, mis mulle muidugi täitsa sobis! Saabusin peale paaritunnist rongisõitu Brisbane´i äärelinna, kust pereisa mind peale korjas ja kümneks minutiks, enne edasi sõitmist, koju viis. Selle kümne minuti jooksul jõudis süütust reisiteemast areneda vestlus, kus Aserbaidźani sünnikohaga Vene kodanik(ehkki nüüdseks vb juba Austraalia kodanik) rääkis mulle tulihingeliselt, kuidas Hitlerile tuleks hoopis ausammas püstitada ja Stalinile see taaspüstitada, sest Hitler oli see, kes laokil Saksamaa korrale tõi ning temale võlgneb tänapäeva Saksamaa kõik oma korralikud autobahnid jne. Pealegi olevat statistika liialdatud ning saja tuhande(või palju neid oligi) inimese põletamiseks läheb vaja nii suurt kivisöe hulka, mida natsisaksamaal küll võtta polnud. Mina kuulasin kõike seda vaid pärani silmi ning lootsin salamisi, et pereisal pole piisavalt kivisütt, et mind nüüd põlema pista, hoides edaspidi temast teatavat distantsi.
Selle asemel toppis ta mind hoopis autosse ning sõitsime järele ta nooremale tütrele – 13aastasele Tashale, kes laupäeval vene koolis vene keelt õppis(sest Uus-Meremaal sündinuna ning Austraalias kasvanuna see polnud tal iseenesestmõistetavalt suus) ning kellel kirikukooli tingimusi arvestades oli seljas seelik, mis oli nii lühike, et vaid tagumikku kattis (paras pikkus ju kirikukooli jaoks ja kvalifitseerub seelikuna!). Tema viis mind linna avastama, mis sel päeval piirdus suures osas Queen Street Malli, ehk kaubatänavaga, kus ta omale teksapükse otsis ja ma üritasin mitte igavuse kätte surra. Õnneks ilm polnud ka just kõige parem, nii et botaia avastamise võis rahus tulevikuks jätta.
Õhtul pereema seltsis ülirikkalikku õhtusööki mekkides selgus, et nad olid arvanud, et vanemad plekivad mu reise. Ma olin üsna üllatunud sellise eelduse üle, et tõesti on olemas ka selliseid juhtumeid. Isiklikult leian, et olen juba piisavalt suur tüdruk ise oma reise kinni plekkima.

Montville & Kondalilla national park

miss Trallallallaaa — Fri, 28 May 2010 20:59:49 +0000

Ehkki ma olen juba harjunud, et austraallased lubavad esimesel kohtumisel juba maad ja ilmad kokku ning hiljem pole neist kippu ega kõppugi kuulda, sai Tatiana sõbrantsi Caroline´i lubatud väljasõit siiski teoks. Sõitsime linnast välja, Mountville´i, mis on täis pisikesi imenummisid poekesi, mis omakorda täis kõikvõimalikke hästilõhnavaid disainividinaid. Mina tegin küll windowshoppingut, kuid lahe oli sellegipoolest. Caroline oli ka mõnus reisikaaslane – 45selt elab ta ikka samas maailmas, mis minuvanused. Ses mõttes, et ta teab, kuidas maailmas asjad käivad. Tema isa on pärit 13.lapselisest perekonnast Iirimaalt. Alles suri tema vanem vend USAs, teised 11 on veel täie elu ja tervise juures. Caroline on enamiku elust veetnud Austraalia farmis või rannikul. Tal on kaks last – 19a Nick ja 17a Sihbone ning nad on harjunud tõusma kell 4.30 hommikul. Juba lapsest saati äratasid lapsed vanemad üles, et tahavad enne kooli randa surfama minna. Nick ongi praegu surfiäss, kes muudkui lendab mööda erinevaid võistlusi ja teeb vahepeal suvalisi juhutöid, et arveid maksta. Sihbone hakkab varsti kooli lõpetama. Caroline sõitis ise ka 19aastaselt kolmeks nädalaks Iirimaale, aga jäi kaheks aastaks. Kord pubis tutvus ta ühe punaste juustega tüdrukuga, kes istus üksinda pubis, jõi kohvi ja valis töökuulutuste numbreid. Nad said tuttavaks ja tüdruk kutsus teda enda juurde peole õhtul. Peo rikkus maja omanik, kes tuli seda laiali ajama. Caroline peitis end suurte Edwardiaegsete kardinate taha, ise silmini purjus. Ta kõrval oli pisike, justkui haldjalike näojoontega tüdruk, kes tutvustas end Ethelina. Carolinile meenus kauge mälestus lapsepõlvest – kunagi algklassides tavatses ta kirju vahetada oma samanimelise täditütrega. Ja järsku selgus, et toosama tüdruk ongi Caroline´i täditütar Ethel. Maailm on ikka väike! Tema juurde jäigi Caroline elama kaheks aastaks.

Käisime Kondalilla rahvuspargis. Ronisime puude ja kivide vahelt koskede äärde. Kahju ainult, et vesi oli suplemiseks liiga jahe ja ilm kergelt vihmane. Ehkki nelja kümneaastast poissi see küll suplemast ei takistanud. Rahvusparkide looduse ilu on ikka täiesti kirjeldamatu – kogu see rohelus ja põnevad taimed panevad aina oigama!

Peale rahvusparki jõudsin tagasi korterisse ja hakkasin uurima lennupileteid ja lennujaama jõudmise võimalusi. Seni oli jäänud mulje, justkui Gold Coast olnuks mingi must auk keset tundmatust, kus mingit ühistransporti ei liigu ja kuhu pääseb vaid hirmkallite special lennujaama bussidega, mis varahommikuti ei sõidagi. Ma ei suutnud seda aga kuidagi uskuda, nii et jätkasin otsinguid. Kaalusin kas võimalusel lennujaama ööseks jäämist või Brisbane´s ööbimist ja varahommikul lennujaamabussi püüdmist… Helistasin lennujaama ja selle infotöötaja oli nii abivalmis, et vihjas naabruses asuvat hostelit ja lähemal uurimisel selguski, et praktiliselt viieminutise jalutuskäigu kaugusel asub hostel, kuhu Brisbane´ist pääseb ilusti ühistranspordibussiga. Ja kogu reisi hinnaks ei saaks olema kindlasti mitte üle 15dollari, mujal kuulutatud 38 asemel. Olin enda üle ikka hirmus uhke, kui sellise avastuse tegin!
Järgnes mitu tundi hirmaeglase netiga jamamist, et lennupilkud osta ja kõik muud vajalikud marsruudid paika panna, kuid lõpuks sai nagu suurem asjatamine tehtud. Ja nüüd on ametlik – lendan Aussist minema 4.juunil läbi Kuala Lumpuri ja sealt omakorda 6.juuni õhtuks Londonisse. Edasised plaanid veel puuduvad…

Ja järsku on kõik nagu kristallselge(vähemalt võib ju nii oletada) – mul oli Austraalias raske ja sain tööga tüssata, sest see polnud minu koht ega minu tee, mida käia. Ootan põnevusega „oma maailma“ naasmist, sest uusi tegevusplaane on juba palju. Ma tunnen, et on aeg tulnud Päris Inimeseks hakata.